Luksemburgis 21-10-11

Näed üles leidsin ka oma vana blogi, motlesin, et kirjutan veidi siis sellest kus olen ja mida tegema pean.
Olen Luksemburgis väikeses kenas asulas nimega Mondorf-Les-Bains. Väga kena ja puhas, kuid natu pisike, on küll kallid ja uhked majad, rikkad inimesed uhkete autodega. Samas tänava peal tuleb väga vähe inimesi vastu nii päeval kui ohtul, tundub nagu oleks siin vaid paarkümmend inimest, kuid on rohkem.
Olen siin abis koolisoitjal nimega Vivianne Bintner, kellel on 2 koolisoidu hobust:
1. DON RUBINon suur 170cm korge must ruun Donnerhallist (ema Rubinsteinist) Ta selline uimane ja suht ruim elukas, temaga Vivian ei voistle, sest tal jalavigastus ja üleüldse pidi ta soidetamatu olema. Pole seda veel ise aru saanud, sest hommikul ja ohtul pean temaga sadulas jalutama ca 45 minutit ja paar ringi traavi ka. Paras tank on küll, kuid koolisoidu hobuse kohta üllatavalt mugav. Iseenesest on see hobune müüa, hinnaga 50 000eurot, kuid minu arvates on see motetu summa maksta hobuse eest kes on soidetamatu, haukab küna, lööb-hammustab ja teeb muid nomedusi. Pluss veel, et jalg vigastatud ja selg läbi.
2. URQUERO on hall lusitaania täkk. Ega temagi normaalne pole. Eelmisel aastal sai ta 3 trenni päevas, sest platsil pani suvalisel ajal minema ja ladus pukke. Praegugi ikka madistan temaga valmis pannes ja ka jalutades. Ilmselt oleks abi munade maha votmisest, sest milleks talle need kui ta pole sugutäkk ja on soge ka veel... kuid eks vivvu teab paremini :)))

Töö on suht nome nokitsemine nende hobustega. Hommikul sööta, boksi esi osa teha (ei ole veel aru saanud selle mottest), junnid kah kokku kraapida. Siis Uro valmis panna, jalutada ja pärast solaariumisse panna. Aegajalt saavad molemad ka magnet tekki selga. Peale Urot soidan ise Don-iga.
Kuskil enne lounat 10-11 lähevad nad koplisse, on seal siis tunnikese voi kaks ning sisse tagasi. Kui sajab siis pean neid väikeses maneesis kordetama.
Taanis meeldis mulle palju rohkem tegelikult, seal ikka oppisin midagi aga siin....siin see vanatüdrukust naine teeb koik pm vastupidi, kordetamise on ta teinud kuidagi veidraks hobuse vedamiseks!!! EI meeldi mulle see, et hobused ei saa vabalt koos koplis olla nad ei tohi seal joosta ega midagi. Harjadega ja kammidega elab ta neil 24/7 seljas ja siis püüab mulle seletada mingisugust hobu psühholoogia ja anatoomia vahelist cräppi.
Millest ma ei saa aru on veel see, et kuidas saab see naine teha korgel tasemel koolisoitu kui ta on hobuse seljas kange nagu hiinamüür!!?? Tegime Gristeliga pilte ja sealt nägime kui krampis on ta nägu, peale selle istub ta pm sadulakaare otsas ja üleüldse on see sadul ta suurele ahtrile väga väike. Väga ponev on see kuidas ta peamine treener teda seljataga irvitab ja tema naljakaid liigutis sadulas järgi teeb. Jalavahetused galopis 2-3 tagant on kah üks paras voimlemine seal seljas. Ta jalad käivad valtrapi tagumise ääreni välja!! ... ja on üle üldse koikjal mujal kui oiges kohas.
Minu jaoks on see veel hullem kui pühapäeva soitja, pealegi selle looma liikumisega küll koolisoidus edu ei saavut (seda ütles ta ise tegelikult) Ning üleüldse pole ta ühtegi voistlust selle loomaga lopetanud, sellel lihtsalt viskab juhtmed kokku ja paneb platsilt minema. Nii on läinud koik 10 voistlust!!! .... veel kord munad maha ilmselt vähendaks paljusid probleeme.!!
Ohjaa. nüüd tagant järgi vaadates leian, et koige toredam oli Dina Ellermani aidata, ta andis mulle vabad käed sättida asjad ja varustus, samuti pakkida voistlusteks, ei käinud ja kontrollinud igat asja üle mida tegin. Inimene ikka elas ja sai ka nalja. Kuidagi palju vabam oli olla, siin tuleb endal kuidagi kammitsetud tunne, ilmselt mängib siin rolli ka see, et Viviannil pole lapsi, pole meest (ja ta juba 45).
Okey, homme olen tagasi, Sain veel tööd juurde hobuste välja viimise ja sisse toomise näol, pealegi tahetakse juba clippimist.

Vot nüüd pole paar päeva taas kirjutada jõudnud.
Azartasega on läinud ka nii seinast seina. Nüüd 2 viimast päeva olen temaga hakamoret kasutanud, kuna tal on hambad nii teravad ja suu seest katki. Kusjuures kui hea on temaga hakamorega sõita, pole peaga rapsimist ja ka säärele on ta palju tundlikum. Täna välja sõitma ei jõudnud, kuid eelmised päevad olen ka mingi 30 minti õues traavi ja galoppi teinud temaga. Väga tulbi poiss on väljas suhteliselt julge. Harjutasin teda natukene ka treileriga, väga kiusama veel ei hakanud sellega, las harjub rahulikul. Selgamineku asi on unustatud ja nüüd olen proovinud selga minna/maha tulla ka teiselt poolt kust muidu minnakse.
Püüan temaga teha ka painutusi, jalavahetusi galopis ja igasugu sääre eest astumisi samuti. Rännakuhobusele ehk polegi nii vaja selliseid asju peale suruda aga ise leian, et see muudab hobust vaid paindlikumaks ning palju kergemini käsitletavaks ka maastikul.
Oleksin tahtnud temaga väga Ruilasse võistlema minna, kuid kahjuks ei jõua ma tema pabereid nii ruttu korda ajada. Ok paberid veel ehk saab aga baasvaktsiini ei jõua ära teha. Kahju:(!! Uuel nädalal ehk saab tal ka hambad ära tehtud. Siis mind muidugi ei ole, lähen nädalaks Soome, Johh sõidab temaga seni.

Pesupäev

Täna siis tegin oma hobusega päris pikalt 2-3h trenni, tegin ka maalatte ning igasugu pöördeid ja painutusi- kuna ta painutada ei oska eriti. Lattidel (4tk) oli ta väga tulbi, ei mingeid soperdusi. Alguses oli muidugi probleeme tal taas selle pea vehkimisega aga trenni lõpupoole hakkasin juba ise ka natukene aru saama kuna ta seda teeb ja miks,, eks ma pean temaga rohkem harjuma ka. Vahepeal tegin ka sellise taastumisperioodi sarnase jalutuse käekõrval ning uuesti selga tagasi, et ta harjuks sellise asjaga ka.
Peale sõitu mahajalutamise ajal, jooksutasin teda ka käekõrval, et vet. chekis oleks kergem teda kamandada. Üllatusin kui meelsasti ta koostööd oli valmis tegema!
Seekord siis pesin ta lõpuks ära ka, pesuboksi saamisega oli alguses tegemist, kuid sandra aitas mind. Aga seal seismine... ooo õudus kuubis!! Muudkui tammus jalgadega nagu stepptantsija, siples sinna-tänna. Peale pesu siis ka kuivatasin teda kaabitsaga, sedagi loomulikul oli vaja karta. Ja siis solaariumisse! Nh sinna sisse sain ta enam-vähem okeylt ja lõpupoole seisis täitsa kenasti seal. Kuid ta on nüüd viimaste päevadega minusse kuidagi väga kinni jäänud, üldse ei taha üksi olla ega seista siis läheb kohe närvi. Kui ta silmapiiril olen, on OK. Kuid nt kui läksin sadularuumi kabjaõli tooma siis närveldas nii, et vähe polnud. Piserdasin sabasse ka palsamit ning kasisin teda igaltpoolt natukenegi kenamaks. Lõikasin ära sõrgatsitutid, laka tegin ka loomulikumaks, sest tulles oli see suht pulstunud ja ebaühtlane. Tean, et araablastel lakka ei lõigata aga tema puhul oli see ainus lahendus. Ka sabaotsa lõikasin lühemaks, jäi see tal muidu suisa jala alla.

Viimati sai siis 4 päeva tagasi kirjutatud, põhjus - pole olnud lihtsalt piisavalt aega. Kolmapäeval jamasin selle hobusega päris pikalt. Kuna maneežis olid ka takistused üles pandud siis alguses oli araab ikka suht närvis. Loomulikult oli probleeme ka selga saamisega. Kuid siiski poole tunni pärast harjus ta kõige ja kõigiga ning lasi ennast lõdvemaks. Hüppasin ka temaga mingit ristikest.
Neljapäeval sõitis solku temaga ja üllatus oli suur kui azartas ta kenasti selga lasi. Palusin solkul ka galoppi proovida, kuid see on tal kuidagi veider, ta nagu ei oska tõusta, vaid läheb galopile!!! Veider, tundsin seda ka ise kolmapäeval, kuid arvasin, et olen ikka niivõrd algaja siis ma ei oska teda korralikult tõsta aga näib, et asi pole minus.
Reedese päeva ta puhkas.
Täna kartsingi, et kuna ta sai nüüd terve päeva puhata siis ehk tapab mu ära aga ei, üllatavalt mõistlik oli. Sai muidugi ka kerepeale selle eest, et vahekäigus korralikult seista ei oska ja ennast sadula selga panemisel eest keerab:), kuid mis parata, vaja on natuke ka sellist käitumist. Tegin ka kordet ette, väga hästi kuulas käske samm-traav-galopp-traav jne. Sealgi käitus ta täiesti normaalselt, ei jooksnud ringi sisse ega tormanud ka pea laiali ringi. Järgisin kordetades Taanist saadud "feather" käe õpetust, selle hobuse puhul aitas väga hästi.
Selga minekut kartsin ma kõige rohkem, sest olin juba valmis seal seljas jamama aga poiss tegi mulle suure üllatuse kui seisis kenasti paigal nii selga minnes kui ka seljas istudes, mina muudkui kiitsin ja patsutasin, vaatasin hobusele silma ja ta pilgust võis lugeda "üllatus,loomulikult suudan ma ka paigal seista;)"
Traavis hakkas taas see peaga rapsimine, palusin siis Allalt nõu, et kuidas saaksin käsi paremini paigal hoida. Ta siis õpetas ja seletas mulle tööd voldil, et ratset natukene järgi lasta, mõlemad käed alla ja endapoole, voldil olles sisemist ratset veidikene väljapoole viia ning sääred-jalad ümber hobuse kenasti. Olen ka varem seda õpetust kuulnud ja ka teinud, kuid olen nii algaja ja paraku kõige muuga kipub nii palju ununema.. mis teha, eks tuleb meelde tuletada ja elus praktiseerida. Aga siis alla õpetusest... hämmastav kui rahulikuks araablane muutus, ära jäi peaga rapsimine. Samas oli hobusel pea siiski kenasti ratsmes, üritasin teda ka natukene painutada, sest tundub, et ta ei oska seda eriti. Peale mitmeid ringe voldil ja suunamuutusi tundsin lõpuks kuidas mul hobune all palju paremaks ja mugavamaks muutus, hämmastav lihtsalt kuidas professionaalne abi ja treener ikka teha suudavad. Proovisin taas ka galoppi, kuid ikka sama asi, ta ei tõuse, vaid läheb... Noh eks sellega ole veel aega, las ta harjub päeva-kaks veel ning nüüd püüan alustada ka intervall treeningut rännakuks. Täna olin temaga aga igati rahul, tubli poiss oli.

Väike tropp ütleks täna selle araabi kohta... Ok nii hull nüüd asi ka pole. Lasin ta väikesesse maneeži, seal jooksis ta ennast üleni märjaks, oli kuskil 45min või nii. Siis boksi, puhkus 30 minti ja sõitu.
Alguses taas kordetasin, jällegi jooksis ringi sissepoole, proovisin siis taanis õpitud "fether arm" meetodit... aitas, hakkas tähelepanu ka minule pöörama ja ei tuisanud ringi, tegin talle siis traavi-sammu-galopi harjutusi. Päris hästi hakkas lõpus kuulama ja lõpetasin ära. Siis hakkas see kõige hullem asi- selga minek!!!
Solku sõitis temaga täna alguses, et mulle mingeid nippe anda, et mida võiks seal seljas paremini teha ja mida see hobune endast üldse kujutab. Ok selga minnes siis tiirutas eest ära ja sipples-mässas. Viisime vahekäiku ja seal sai ta talle selga... ohhh mis mässamist siis. Ma nagu ei saagi aru miks ta nii pingesse läheb. Vaatasime kõrvalt kuidas solku teda taltsutas, anna-liisa ütles, et loom lausa ähvardab. Ilmselt on kunagi selle ähvardamisega oma tahtmise saanud ja nüüd kasutab seda täie rauaga. Peale 10 minutilist mässamist rahunes ta lõpuks maha ja asi läks paremaks. Solku seal siis sõitis temaga mingi 1h ja siis andis mulle. Minul läks see selga mineku asi paremini juba, päris kenasti lasi selga ja ei rahmeldanud ringi. Sain seljas olles isegi jalusevöösid parajaks sättida. Alustasin traavi voldil, solku ütles, et ta on eest äärmiselt pehme ja hea, tagant võiks teda peale sõita paremini. Ja üldse jäi rahule temaga, et pisikese hobuse kohta pole ta sammul viga midagi. Ise tegin kah traavi, proovisin maneeži eesosas volti sõita, et ta selle paigaga harjuks. Traavis pean oma käsi kõvasti kontrollima, sellest ka tema pea üles viskamine. Sammus on muidugi see lollusest, selle eest sai stekiga vastu kõrvu:) Kole aga mis teha kui ei kuula ja lollusi teeb. Lõpetasin ära, panin teki peale ja boksi. Teel boksi kasutasin tema peal ka taani täkkude peatamist kehaga ja alustasin sellega, et ta tohib liikuda alles siis kui luban. Toimis väga kenasti temaga.

Pikk ja väsitav päev. Hommikul ei saanud korterist välja, sest võtmed olid kuhugi ära kadunud:) Alles 12 35 saime Solkuga siis Vääna poole asuda. Hakkasingi kohe pihta oma hobusega, Solveig pügas tal ka laka ära, tean, et araabidel seda ei tehta aga temal oli see liiga pikk-paks ja ulatus peaaegu rinnani. Peale selle olide veel pusad sees, mis mitte mingilmoel välja ei läinud. Maneežis kihutas ta taas kordel traavis ringi, mind häirib see, et ta nagu vajub koguaeg korde ringi sisse. Aga vb on asi ka sellest, et ta pole kunagi maneežis olnud ja kardab seinu jms. Kordetasin siis kuskil 1h, kutsusin ebe appi, kes hoidis teda eest, senikaua kui ma selga läksin. Alguses oli poiss kuidagi ehmunud ja pinges, üritas mingisuguseid lollusi teha.. Aga õnneks rahunes kenasti maha ja jalutasime mõniaeg niisama, proovisime ka traavi. Eest on ta selline kerge, kenasti läks ratsme. Sääre osa oli natukene kahtlane, kohati oli nagu tundlik, kohati jällegi mitte. Mind segas väga see, et ta kippus pead suht tihti üles loopima, nüüd vaja leida selle põhjus. Kas on tegu lihtsalt lolli kombega, või on asi hammastes, suulistes vms. Ta tegi seda ka siis kui ratse oli täiesti pikk ja sammus ka... nii, et... Aga muidu üllatavalt mugav araab on, mugavam isegi kui mu esimene nero. Väga märjaks küll läks, täiesti ligumärg. Ehk püüan siiski tal karva ära pügada, homme ka peseks. Kuid tal on rumal komme püherdada hästi tihti. Sain talle ka esimese süsti tehtud, algab see baas vakts. seda tal pole. Nüüd vaja veel kiip, rauad saab lähipäevil ja siis eestis registreerida ka.

Aasta 2011

Uuela aastal uue hooga:) Dina võistles laupäeval Pantriga ja sai 3. koha A skeemis, tubli tulemus arvestades seda, et hobune tal vaid 5 päeva sõita olnud. Solku oli taas võistlustel, seekord poolas. Aga selle eest oli Gris mul külas, laupäeva veetsimegi Väänas Dinat aidates ja talle hobuseid valmis pannes.
Täna oli Väänas samuti koolisõiduvärk. Võtsime ka ebbe peale ning läksime talli. Vaatasin ka oma uut poissi. Halli araabia ruuna Azartast, kena poiss on. Kuigi ilmselt on ta uuest kohast nii närvis, et söök oli söömata, boks segi... Puhastasin ja lõikasin ta laka korda, proovisin teda ka jalutusmasinasse panna,, jeeeesuus, see oli aga kui õudus rõngas. Käisin temaga siis 3 ringi kaasa, kõik OK, aga kui ta üksinda lasin siis alguses ta kõndis mingi pool ringi üksi ja oli normaalselt, siis jäi seisma ja jalutusmasina restid "sõitsid" temast lihtsalt üle. Tõin ta sealt ära.
Õhtupoole tegin talle ka kordet. Seal läks pöördesse ja tuiskas kohe galopis minema, veidi tuuritas, siis rahunes kenasti maha. Ok hobune tundub olevat, kuid eks temalgi ole oma minevi. Loodan, et saame ikka hakkama.