Luksemburgis 21-10-11

Näed üles leidsin ka oma vana blogi, motlesin, et kirjutan veidi siis sellest kus olen ja mida tegema pean.
Olen Luksemburgis väikeses kenas asulas nimega Mondorf-Les-Bains. Väga kena ja puhas, kuid natu pisike, on küll kallid ja uhked majad, rikkad inimesed uhkete autodega. Samas tänava peal tuleb väga vähe inimesi vastu nii päeval kui ohtul, tundub nagu oleks siin vaid paarkümmend inimest, kuid on rohkem.
Olen siin abis koolisoitjal nimega Vivianne Bintner, kellel on 2 koolisoidu hobust:
1. DON RUBINon suur 170cm korge must ruun Donnerhallist (ema Rubinsteinist) Ta selline uimane ja suht ruim elukas, temaga Vivian ei voistle, sest tal jalavigastus ja üleüldse pidi ta soidetamatu olema. Pole seda veel ise aru saanud, sest hommikul ja ohtul pean temaga sadulas jalutama ca 45 minutit ja paar ringi traavi ka. Paras tank on küll, kuid koolisoidu hobuse kohta üllatavalt mugav. Iseenesest on see hobune müüa, hinnaga 50 000eurot, kuid minu arvates on see motetu summa maksta hobuse eest kes on soidetamatu, haukab küna, lööb-hammustab ja teeb muid nomedusi. Pluss veel, et jalg vigastatud ja selg läbi.
2. URQUERO on hall lusitaania täkk. Ega temagi normaalne pole. Eelmisel aastal sai ta 3 trenni päevas, sest platsil pani suvalisel ajal minema ja ladus pukke. Praegugi ikka madistan temaga valmis pannes ja ka jalutades. Ilmselt oleks abi munade maha votmisest, sest milleks talle need kui ta pole sugutäkk ja on soge ka veel... kuid eks vivvu teab paremini :)))

Töö on suht nome nokitsemine nende hobustega. Hommikul sööta, boksi esi osa teha (ei ole veel aru saanud selle mottest), junnid kah kokku kraapida. Siis Uro valmis panna, jalutada ja pärast solaariumisse panna. Aegajalt saavad molemad ka magnet tekki selga. Peale Urot soidan ise Don-iga.
Kuskil enne lounat 10-11 lähevad nad koplisse, on seal siis tunnikese voi kaks ning sisse tagasi. Kui sajab siis pean neid väikeses maneesis kordetama.
Taanis meeldis mulle palju rohkem tegelikult, seal ikka oppisin midagi aga siin....siin see vanatüdrukust naine teeb koik pm vastupidi, kordetamise on ta teinud kuidagi veidraks hobuse vedamiseks!!! EI meeldi mulle see, et hobused ei saa vabalt koos koplis olla nad ei tohi seal joosta ega midagi. Harjadega ja kammidega elab ta neil 24/7 seljas ja siis püüab mulle seletada mingisugust hobu psühholoogia ja anatoomia vahelist cräppi.
Millest ma ei saa aru on veel see, et kuidas saab see naine teha korgel tasemel koolisoitu kui ta on hobuse seljas kange nagu hiinamüür!!?? Tegime Gristeliga pilte ja sealt nägime kui krampis on ta nägu, peale selle istub ta pm sadulakaare otsas ja üleüldse on see sadul ta suurele ahtrile väga väike. Väga ponev on see kuidas ta peamine treener teda seljataga irvitab ja tema naljakaid liigutis sadulas järgi teeb. Jalavahetused galopis 2-3 tagant on kah üks paras voimlemine seal seljas. Ta jalad käivad valtrapi tagumise ääreni välja!! ... ja on üle üldse koikjal mujal kui oiges kohas.
Minu jaoks on see veel hullem kui pühapäeva soitja, pealegi selle looma liikumisega küll koolisoidus edu ei saavut (seda ütles ta ise tegelikult) Ning üleüldse pole ta ühtegi voistlust selle loomaga lopetanud, sellel lihtsalt viskab juhtmed kokku ja paneb platsilt minema. Nii on läinud koik 10 voistlust!!! .... veel kord munad maha ilmselt vähendaks paljusid probleeme.!!
Ohjaa. nüüd tagant järgi vaadates leian, et koige toredam oli Dina Ellermani aidata, ta andis mulle vabad käed sättida asjad ja varustus, samuti pakkida voistlusteks, ei käinud ja kontrollinud igat asja üle mida tegin. Inimene ikka elas ja sai ka nalja. Kuidagi palju vabam oli olla, siin tuleb endal kuidagi kammitsetud tunne, ilmselt mängib siin rolli ka see, et Viviannil pole lapsi, pole meest (ja ta juba 45).
Okey, homme olen tagasi, Sain veel tööd juurde hobuste välja viimise ja sisse toomise näol, pealegi tahetakse juba clippimist.